Eesti Toscana sündis koera koerustükist: Janika Ilves rajas 50ndates Murimäele viinamäe
Milleks sõita Itaaliasse Toscanasse, kui Eesti oma Toscana peidab end hoopis Valgamaal, Murimäel, kauni Nahajärve kaldal. Aga kaunist vaatest ja viinamarjaistandustest veelgi uskumatum on lugu sellest, kuidas Murimäe Veinikelder sündis. Seda mitte suure äriplaani, vaid kuldse retriiveri Muri juhusliku koerustüki tõttu.
Täna võetakse Murimäel vastu külalisi, korraldatakse ekskursioone, kontserte, eriõhtusööke ja degusteerimisi. Selle paiga perenaine Janika Ilves ei plaaninud kunagi saada veinimeistriks. Ta oli Tartu Ülikooli geoloogiainsener, tegeles aastaid aianduse ja lilleäriga ning jõudis täiesti uue kutsumuseni alles pärast viiekümnendat eluaastat. Täna veab ta koos elukaaslase Ilmar Metsanurga ja poja Timo Ilvesega Eesti üht erilisemat ja tunnustatumat veinimõisa, mis on kasvanud juhuslikust ideest omanäoliseks elamuspaigaks.
Kõik algas koerast, kes tahtis ujuda
Murimäe lugu ja Janika karjääripööre algasid ligi 14 aastat tagasi üsna lihtsast soovist – leida oma koerale Murile koht, kus ta saaks ujumas käia. „Avalikud rannad koeri enam väga ei soosi,“ meenutab Janika. Nii sattusid nad juhuslikult Murimäele, kus praeguste viinamägede ja vaadete asemel laiutas tihe võsa.
„Istusime keset võpsikut ja mõtlesime, millesse me ennast mässisime. Telefonis oli näha, et kusagil on järv, aga ei näinud ei maastikku ega järjeb,“ kirjeldab ta algust. Maa oli aga ostetud ja tagasiteed enam polnud.
Pererahva algne plaan oli teha lihtsalt teha rada järveni ja ehitada väike suvemaja. 2016. aasta Kagu-Eesti torm aga muutis olukorda – murdis võsa, avas nõlvad ja tõi esile tegeliku reljeefi. Siis tuli mängu ka Muri. „Istutasin esimese viinapuu, aga Muri arvas, et see on talle. Kaevas selle kohe välja ja peitis ära. Järgmisel kevadel hakkasid viinapuud juba ise siin-seal kasvama,“ meenutab Janika.
Naljast sündis aga Janikal idee. „Mõtlesime, et kui Muri oskab teha viinapuude pistoksi, siis saame meie ka hakkama.“ Järsk nõlv kujundati terrassideks ja rajati esimene istandus viiesaja taimega. Täna laiub Murimäel maailma põhjapoolseim terrassidele rajatud viinamägi.
Karjääripööre pärast viiekümnendat eluaastat
Janika ei osanud ilmaski ette kujutada, et temast saab sommeljee, veinimeister ja Eesti ühe erilisema veinimaja looja. „Kui minu koer Muri ei oleks viinapuud maha istutanud, siis ma poleks vast ka viiekümnendates karjääripööret teinud,“ ütleb ta naerdes ning lisab, et just elu teine pool võib olla suurte muutuste aeg: „Nii kaua kui elame, on meil võimalus õppida ja ennast teostada.“
Soov veinimaailma tundma õppida ja sommeljeeks õppida tekkis peale esimesi veinitegemise õnnestunud katsetusi. „Mind huvitab, kuidas vein igal aastal välja tuleb – see ei ole kunagi täpselt sama,“ ütleb ta ning lisab, et samavõrd naudib ta ka teadmiste jagamist: „On väga tore selgitada, miks Eesti vein sobib kindla toiduga ja kuidas neid maitseid meie restoranis kokku tuua.“
Eesti Toscana nime mõtlesid välja külalised
Murimäe Veinikeldrit on külalised sageli nimetanud Eesti oma Toscanaks. Koht ise annab võrdlusele kiiresti põhjuse: veinimaja asub mäe tipus, selle all laskuvad terrassid viinapuudega ning taamal avaneb Nahajärv. „Võib täiesti tagasihoidlikult öelda, et meil on siin miljoni vaade, mida sellisel kujul veinitaludel kohtab harva,“ tõdeb Janika.
Just see vaade ja atmosfäär loovad hetki, mil külalised unustavad, et nad on Eestis. Janika meenutab üht Itaalia-teemalist õhtusööki, mis muutus elamuseks ja inimesed ei soovinudki lahkuda. „Tegime Itaalia õhtusöögi elava muusikaga ja inimesed tundsid end nagu Itaalias ega tahtnud lahkuda,” räägib ta.
Murimäel saabki kogeda midagi, mis meenutab Lõuna-Euroopa veinimõisade elustiili: jalutada viinamarjaistandustes, kuulata lugusid kasvatamisest ja veiniteost ning maitsta veine otse nende sünnikohas. Ööbida saab nii glämpingutelkides kui külalistemajas, kohale võib tulla ka matkaauto või oma telgiga.
Põhjamaa viinamari üllatab isegi eksperte
Esimene tõsisem viinamarjasaak saadi 2019. aastal ning sellest sündis vein, mis üllatas isegi tegijaid: „Seal oli metsmaasikat, pohla, jõhvikat, natuke sammalt ja mulda,“ meenutab Janika. Tunnustus ei jäänud tulemata ka väljaspool Eestit. Kuus veini saadeti Pariisi Wine Cupile ning kõik naasid medalitega. Ka Eestis, Aasta Veini konkursil, kus osales üle 400 veini, pälvisid kaks Murimäe veini hõbemedali. „Konkurssidel ei tehta allahindlust, et oled Eestist. Kõik on pimedegustatsioon,“ kinnitab ta.
Veinide iseloomu kirjeldab Janika põhjamaise kliima kaudu: „Need on hea happega, värsked, elusad, natuke ürdised ja puuviljased.“ Just see suunas nad otsima siinse kliimaga sobivaid sorte, liikudes hübriidide juurde ning edasi põhjamaistesse oludesse hästi sobivate viinamarjadeni. Aja jooksul on kasvanud ka marjaveinide osakaal, mis moodustab täna umbes kaks kolmandikku toodangust.
Murimäe suurim õppetund
„Vahel võib kõige rumalam idee, mis alguses tundub täiesti absurdne, päriselt toimida,“ ütleb Janika. Ta meenutab, et paljud suhtusid alguses kahtlevalt – miks minna maale, hakata viiekümnendates veini tegema ja uskuda, et sellest võiks saada elutöö. Aga just selles peitubki Murimäe lugu. Suured muutused ei alga alati suurtest plaanidest, vaid sageli hoopis juhusest.
Täna tullakse Murimäele sõpruskondadega, pulmadeks, tööüritusteks ja lihtsalt elamusi otsima. Veinid koguvad tunnustust rahvusvahelistel konkurssidel ning külalised lahkuvad sageli teadmisega, et Kagu-Eesti suudab üllatada rohkem, kui esmapilgul arvata osatakse. Ja kõige selle keskel jalutab endiselt ringi Muri – koer, kellest kõik tegelikult alguse sai.
