Jüri Makarov: „Maal elamiseks ja ettevõtluseks peab leidma endale sama hullu kaaslase.“

30 aasta jooksul enam kui 3000 kontserti 15 riigis korraldanud Jüri Makarov tunneb nii Eesti kui ka rahvusvahelise meelelahutusmaailma telgitaguseid. Täna elab ta Otepää lähistel Kivitalus, peab restorani, kasvatab loomi ning vaatab maaelule hoopis teise pilguga. Jüri jaoks ei tähenda maal elamine taandumist, vaid võimalust elada ja tegutseda sisukamalt, omaenda rütmis.

Jüri teekond Tallinnast Otepääle ei alanud teadlikust plaanist linnast maale kolida. Esialgu otsis ta väikest maakodu või suvilat järve äärde, vaadates ka Saaremaa poole, kust on pärit tema emapoolne suguvõsa. Otepää hakkas aga tasapisi tema eluga kokku kasvama. Suvel Vidrike ratsalaagrid ja galopp, talvel suusatamine. Kui Alar Arukuusk kutsus ta kaasa maailmakarika suusavõistluse ning hiljem Suverulli ja Tartu maratoni korraldamisse, süvenes ka mõte Otepääle kolimisest.

„Ühel hetkel oligi otsus küps, et on vaja leida oma pesa,“ meenutab Jüri. Pärast elu suursündmuste keskel tundis ta, et vajab muutust. „Kui oled aastaid suuri sündmusi korraldanud, muutub kõik lõpuks väga tuttavaks. Tekib tunne, et tead juba ette, kuidas protsess kulgeb, ja mingil hetkel ei pruugi sa seda enam samamoodi nautida.“

Kivitalu leidis Jüri 2000. aastal ajalehekuulutuse kaudu. Suurt plaani alguses polnud. Renoveeriti saun, ehitati laut ja toodi esimesed loomad ning ükshetk hakkas kõik samm-sammult kasvama.

Otepääle kolimise taga oli ka soov astuda samm eemale pidevast tähelepanust, mis muusika- ja meediamaailmaga kaasas käis. „Kui oled meedia omanik, jälgid paratamatult nii meediat ennast kui ka seda, mida kaastöötajad ütlevad ja teevad, et kõik püsiks õigel rajal. Sellega kaasneb ka suur tähelepanu sinu enda suhtes,“ ütleb Jüri. Tallinnas keerles tema elu sel ajal täielikult muusika ja meedia ümber: tema tegemiste hulka kuulusid raadiojaam Top Raadio, telejaam TippTV, ajakiri Kuum, ajaleht Muusik ja klubi Piraat.

Veel olulisemaks kujunes aga arusaam sellest, mida tähendab Jüri jaoks sisukas elu. „Tallinnas millegipärast lõppes elu kell viis ära ja siis algas niinimetatud kvaliteetaeg,“ tõdeb ta, lisades, et linnaline elurütm on sageli üles ehitatud mõttele, et töötad võimalikult palju, et teenida võimalikult palju, ja seejärel kulutad teenitud raha oma vabale ajale. Maal selline piir töö ja elu vahel kaob. „See ei tähenda tingimata vähem tegemist, aga sa saad aru, mille nimel ja mille pärast sa seda teed,“ leiab ta.

Toimetamist jagub maal alati. Loodus seab omad ülesanded, loomad (kassid, koerad, hobused, lambad, kanad jt) vajavad hoolt, ilm võib päevaplaane muuta ning ka kõige lihtsam ettevõtmine võib võtta oodatust rohkem aega. „Siin ei tehta asju lihtsalt selleks, et tööpäev täis saada, vaid sellepärast, et neid on päriselt vaja ja see teeb ka meele kuidagi rõõmsaks,” ütleb Jüri. Just seda peab ta üheks maaelu suurimaks väärtuseks. 

Jüri sõnul võtab maaelu üsna hästi kokku kadunud Aare Tõnu kunagine „hunnikute teooria“: „Sa ärkad hommikul üles ja näed, et ümberringi on hunnikud. Ja kui õhtul magama minnes on mõni hunnik vähem, siis oled väga õnnelik inimene.“

Kivitalus tegutsev restoran Rock Summer on Jüri jaoks omamoodi uus lava. Ta naljatab, et tema roll kokana ei erine ürituskorraldajast sugugi. Kui artist peab kell seitse õhtul lavale minema, tuleb Jüri sõnul kõik vajalik tagurpidi läbi planeerida – heli, valgus, transport, hotell, soundcheck. Sama põhimõte kehtib ka õhtusöögi valmistamisel.

Mitmed tegevused on tema jaoks tuttav protsessijuhtimine, mida ta on aastakümneid suurüritusi korraldades rakendanud. „Kui tean, et õhtul kell seitse on vaja lambaliha serveerida ja see peab seitse tundi madalal temperatuuril küpsema, peab liha kell kaksteist ahju minema. Selleks tuleb see aga juba eelmisel päeval õli, küüslaugu ja rosmariiniga sisse hõõruda ning marineerima panna,“ toob ta näite. Vahe on vaid selles, et nüüd ei pane tema päevakava paika üksnes inimene, oma osa on ka ilmal, loomadel, loodusel ja aastaajal.

Jüri jaoks on maaelu eelkõige protsess, mitte töö. „Kui leiad, et see ei ole töö, vaid tegemine, kulgemine ja rahuldust pakkuv protsess, siis tule maale. Kui oskad nautida värsket õhku, vaikust, oma kasvatatud tomatit või enda püütud kala, muutub kõik hoopis teistsuguseks.“

Seda mõtteviisi näeb ta ka Vidrike külas, kuhu on viimase kolme-nelja aasta jooksul kolinud neli lastega peret. „Mul on selle üle väga hea meel. Järelikult on need inimesed, kes seda protsessi armastavad.“ Maaelu erineb tema hinnangul linnast eelkõige mõtteviisi poolest, kus tuleb arvestada looduse rütmi ja leppida sellega, et kõike ei saa ette planeerida. „Aasta pärast olen siin, kahe aasta pärast seal ja viie aasta pärast kolmandas punktis – siis tuleb vihm või lumi. Või ei mahu kombain väravast sisse,“ kirjeldab ta värvikalt. 

Sama oluline kui valmisolek paindlikult tegutseda on Jüri jaoks õige kaaslane. „Kõige tähtsam on leida endale sama hull inimene. Üksinda on keeruline. Vaja on kedagi, kes mõistab, näeb tulevikku ja julgeb koos sinuga uusi ideid proovida. Kui see paar töötab, siis on kõik võimalik. Ja minul see Kirkega töötab,“ rõõmustab Jüri. 

Kui mõelda, milline võiks Kagu-Eesti kümne või kahekümne aasta pärast olla, lähevad Jüri mõistus ja soovunelmad kohati lahku. Ühelt poolt muudavad tema sõnul maaelu järjest keerulisemaks kasvav bürokraatia ja nõuded, eriti põllumajanduses ja loomapidamises. Ta kardab, et ülereguleerimine võib hakata hävitama just seda, mida maaelu juures väärtustatakse. „Seda piima, mis läks hapuks ja kallerduks, mille peale tekkis koorekiht ja millest sai ise võid kloppida, seda enam ei leia,“ nendib ta. 

Teisalt näeb ta Kagu-Eestis midagi, mida paljud inimesed ei oska igapäevaselt väärtustada – ruumi. „Hing tahaks seda, et vahe linna ja maa vahel kaoks, et järjest rohkem inimesi hakkaks armastama seda puhtust, tühjust ja avarust, mida meil Eestis veel on.“ Euroopas ringi liikudes on tema sõnul seda eriti lihtne märgata: tihedalt asustatud Itaalias või Saksamaal on sellist avarust hoopis vähem.

„Õppigem seda väärtustama ja kui võimalik, võidelgem selle vastu, et rumalus seda ära ei rikuks,“ rõhutab Jüri. 

Artikkel ilmus esmakordselt Postimehe Digiajakirjas.